Neli noort lummavat Romanovi-õde olid tõenäoliselt 20. sajandi alguse pildistatuimad ja kõige rohkem kõneainet pakkunud kuninglikust soost isikud, aga kes need valgete kleitide ja suurte kübaratega tüdrukud tegelikult olid? Millest nad unistasid, mida lootsid, mille poole püüdlesid ja millised olid nii nende omavahelised suhted kui ka läbikäimine vanematega? Milline oli nende elu ülimalt isoleeritud keiserlikus perekonnas ja mida arvasid nad oma ema kõikehõlmavast armastusest hellitatud venna Aleksei vastu? Suurema osa oma elust pidid nad elama range järelevalve all Tsarskoje Selo või Livadia palees. Keiserliku perekonna vastu suunatud terrorirünnakute ohu tõttu olid nad välismaailmast peaaegu täielikult ära lõigatud, neil oli vähe sõpru, kellega suhelda, ja neile olid tundmatud omaealiste tütarlaste tavapärased toimetused ja elukogemused. See kõik muutus 1914. aastal, kui Venemaa sõtta astus ja õed üleöö suureks pidid saama. Briti ajaloolase Helen Rappaporti raamat „Neli õde” näitab suurvürstinnade elu rõõme, ebakindlust ja valu keiserliku Venemaa viimsete päevade taustal.