Kui senine vesiir Mehmed Ruzdi-pasa vallandati, jäid travniklased mõttesse, ja mitte ilma põhjuseta. Ta oli olnud lõbus, kergemeelne, muretu ja asjaajamisel hooletu, aga nii hea, et ei Travnik ega terve Bosnia tundnud üldse ta olemasolu. Targemad ja ettenägelikumad inimesed olid juba ammu mures, sest aimasid, et kaua see nõnda kesta ei või. Nüüd aga murdsid nad pead kahel põhjusel: selle hea pärast, kes lahkus, ja uue, tundmatu pärast, kes teda asendama pidi. Ja nad hakkasid koguma teateid vesiiri kohta, kes oli saabumas...