Ameerika mandri sügavusse tungib põhjas vägev metsatu tasandikukiil, mida on armistanud iidsed liustikud, uputanud loendamatud järved, liigestanud arvutud jõed ja kündnud jääaegsed kaljurahnud. Viiesaja jala sügavuselt on igikeltsa aheldatud tasandiku jäik skelett, mida katab polaarraba ja samblike õhuke kiht, ja ainult neile langeb osaks pikkade suvepäevade soojus. Kuid kaheksaks kuuks jääb see kiht ise pakase kibrutada, muutudes osaks külmast kaljust, millel ta lasub. See maa on ääretu, sest inimene ei suuda seda pilguga haarata. See näib ulatuvat üle maailma ääre. Raamat eskimodest. Sarjast “Maailma ja mõnda”.