Elizabeth rippus põhjatuse kohal, hoides kinni põõsast, mis oli siin ainuke ning püsis mingi ime läbi kalju küljes.
«Tänu Jumalale! Ära liiguta. Ma tulen.»
«Sa ei saa siia laskuda. Sa kukud. Sa saad surma,» nuuksus Elizabeth hirmunult.
«Ma tulen. Oota pisut.» Mehe pea kadus.
«Philippe, põõsas ei pea enam vastu.» Ta karjatas hirmust, kuid just sel hetkel haaras mees tal tugeva käega randmest.